Kohanemine

Esmaspäeval, 22. septembril oli meie esimene Piiblikooli päev. Tunde veel otseselt ei toimunud, see oli selline rohkem sissejuhatav päev ning pärast seda pidime ise bussijaama üles leidma, et bussiga koju sõita. Kaardi järgi oli näha, et meil seisab ees üsna pikk jalutuskäik mööda Jaffa tänavat. Niisiis asusime teele. Õnneks on tänavate nimetused kirjutatud ka inglise keeles, muidu oleks ikka päris raske orienteeruda (muide, me juba õppisime ära osa heebrea-keelseid tähti, kuid sõnu kokku lugeda on üsna raske =).
Jaffa tänav on selline tore tänav, kus mõlemal pool teed on väikesed poekesed igasuguste erinevate kaupadega. Keset teed ehitatakse kiirrongi raudteed ning bussidele on jäetud umbes-täpselt bussi-laiune riba, mida mööda bussijuhid suurel kiirusel kihutavad ja signaali lasevad kui keegi teed ületab. Palavaga on üsna raske liikuda, eriti kui tee tihti mäest üles-mäest alla käib.
Lõpuks jõudsime kõrge hooneni, mis nägi välja nagu metroo sissekäik. Sissepääsu juures kontrolliti mingeid pääsmeid ja uksed olid nagu vene metroos. Kõndisime siis edasi ja lõpuks jõdsime sildini, mis näitas bussijaama suunda. Lõpuks leidsime mingi hoone, kuhu bussid sisse sõitsid, kuid ei olnud kuskil näha kuidas bussi peale saab =). Jäi üle kohalikke küsitleda. Selgus, et too sama metroo-moodi hoone ongi bussijaam! Nüüd oli vaja meie peatus leida.
Bussid peatuvad lihtsalt suure tee ääres ja siis veel paralleel-tee ääres ning pärast pikka otsimist saime lõpuks õige bussi peale.
Buss nr 155 kihutas linnast välja naabruses asuvasse külla, mis asub mitme künka peal ning künkade vahel orud. Jälgisime hoolega ümbrust, et näha, kus peaksime maha minema. Lõpuks nägime justnagu tuttavat tänavanime ja ruttasime bussist välja. Kui olime veidikene edasi kõndinud, siis avastasime et tulime liiga vara välja!!! Olime väga väsinud, sest kell oli juba 16 läbi, teele aga olime asunud kella 1 paiku. Tomil olid kahes käes rasked kotid, kus kogu meie Piiblikooli kirjandus oli sees.
Ei jäänud midagi muud üle, kui tagasi peatusse minna ja järgmist bussi oodata. Bussiaegu ei ole kuskil üleval, nii et ei tea kunagi kaua peab ootama.
Õnneks saime järgmise bussi peale. Nüüd ei tohi me oma peatust maha magada! Kuid mis see on? Pärast suurt tiirutamist erinevates rajoonides ja kitsatel tänavatel, bussijuht ei sõidagi sinna suunda, kus meie peatus on!! Küsisime, kas ta tagasi läheb? Kõige vähem sellel hetkel tahtsime tagasi Jeruusalemma sõita.. Ta küsis kust me pärit oleme ja oma segases inglise keeles ütles, et lõpetab varsti liini ja saab meid ära viia. Umbes 25 minutit läheb veel aega.. Nu pole hullu :) Saame siis ekskursiooni Mevasseret Ziyyonis. Olime ainsad, kes bussis veel olid. Siis parkis ta bussi tänava äärde ja ütles, et ta elab siin! Aga meie suurimaka rõõmuks ei läinudki ta koju õhtust sööma ;) vaid rääkis natuke telefoniga ja sõitis edasi. Jee!! Jälle teel! Kuigi bussijuhi päev oli läbi, peatas ta siiski kõikides peatustes ja selletas inimestele, et ei sõida Jeruusalemma. Siis ta mõtles ilmselt ümber ja hakkas uuesti inimesi peale võtma (muideks Iisraelis võib bussi peatada ka mitte peatuses ja alati tuleb küsida kuhu see sõidab!! :) Lõpuks viidi meid umbes 1km kaugusele meie peatusest, öeldi: Sorry! ja nii lõppes meie ligi 1,5-tunnine ekskursioon väikses linnakeses!
5 tundi koju jõudmiseks! :) Alguse kohta pole paha, vähemalt oleme nüüd palju targemad, mis puudutab Iisraeli bussiliiklust...