Petlemm - ("BetLehem" - tõlkes: leivakoda) asub praktiliselt Jeruusalemma lõunakülje all. Ametlikult on linnadevaheline kaugus umbes 7km, tegelikkuses see praktiliselt puudub.
Esmapilt linnale lähenedes on hirmuäratav - linna eraldab umbes 5m kõrgune betoonmüür ja iga natukese maa tagant on näha kontroll- ja valvepunkte, mitmel pool on näha relvastatud Iisraeli sõdureid. Enne linna sisenemise kontrollpunkti seisab suur silt "NO ENTRANCE FOR ISRAELI CITIZENS!" - seega linna pääsevad vaid välismaa turistid ja kohalikud. Asi on selles, et Betlehem kuulub Palestiina autonoomia alasse, mis on konfliktide vältimiseks Iisraeli poolt eraldatud valvestatud müüriga, et hoida kohalikke oma aladel ja mitte lasta probleemide tekitamiseks ka Iisraeli kodanikke sisse.
Õnneks ei olnud meil kui EU kodanikel erilisi probleeme kontrollpunkti läbimisega ning peagi parkisime auto piiri lähedasse parklasse ja istusime juba varem ette tellitud taksosse. Taksojuht oli noor 20-ndates eluaastates positiivse ellusuhtumisega araabia noormees - religioonilt kristlane! Kusjuures Petlemmas on väidetavalt 50% elanikkonnast araabia kristlased ning ülejäänud moslemid, taksojuhi sõnul eksisteerivad nad koos rahumeelselt.
Meie ekskursioon algas kohaga, kus väidetakse olevat põld, kus karjased väljal Inglit kohtasid. Sinna oli ehitatud ka väike kabel ja mõned turistide grupid osalesid kohapeal missal, kus lauldi jõululaule.
Edasi läksime kõrbesse, kus on väga vana mungaklooster, mis on sajandeid keset kõrbe tegutsenud ja palverändureid vastu võtnud. Teel sinna seisis tee ääres väikene laps, kelle juures taksojuht peatas ja talle rõõmustuseks mõned mündid andis. Seepeale jooksis välja terve trobikond lapsi, kes koheselt takso ümber piirasid ja igast aknast raha nõudma hakkasid, mingil moel ja mõnede müntide abil suutis taksojuht sealt vehkat teha. Loomulikult ei lõpenud sellega veel laste lootus rikkamaks saada, nimelt kui mõni kilomeeter eemal pisikese pildistamispeatuse tegime jooksid lapsed eemalolevast külast taksoni, et jälle raha lunida - vot need lapsed olid vintsked sellikesed! =)
Kuna taksojuht oli väga sõbralik, jutukas ja külalislahke, rääkis ta meile ka oma elust, tööst ja isegi oma emast. Et me ka tema vastu sõbralikud olime, tahtis ta meid enda juurde külla kutsuda teed jooma! Justnimelt, mitte lisatasu eest vaid puhtast külalislahkusest. Kultuurielamuse saamiseks olime me loomulikult nõus ja nii saabusimegi pisikesse külakesse, kus taksojuht elas. Ta tutvustas meile oma ema, kes parasjagu õues väikesel raudahjul süüa vaaritas, ja isa, kes elas kõrvalmajas. Nende peres oli olnud 14 last ja taksojuht oli üks noorimatest. Meid kutsuti sisse ja meid ootas ees üllatavalt meeldiv interjöör. Puhtad valged seinad, ilusad diivanid jne, samuti pakuti meile kohe kohalikku teed ja kohvi ning räägiti oma perest ja elust. Külalislahkus on sealmaal asi, millest tuleks eeskuju võtta!
Lõpuks jõudsime me ilmselt kõige tähtsamasse kohta - Jeesuse sünnikirikusse. Kirik on ehitatud mäe tippu ja väidetavalt kohale, kus Jeesus sündis. Väliselt ei meenutanud kirik meie mõistes sakraalehitist, pigem nägi see välja nagu mingi kindluse müür. Sisse pääses madalast uksest ja sisemus oli täidetud lõhnarohtude aroomi ja erinevate kaunistustega. Altari all oli tunnel, kus asus väidetavalt Jeesuse sünnikoht. Meie sinnajõudmise ajal oli see rohkesti rahvast täis ja tagasituleku ajal ootas umbes paarsada inimest järjekorras, et sinna sisse pääseda.
Enne ekskursiooni lõppu käisime veel läbi ka Jeesuse imetamise nunnakloostrist ;).
Huvitav on see, et peaaegu iga Jeesusega seonduva sündmuse kohta on mõnda kohta ehitatud kas klooster, kabel või kirik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar