unustamatu...

Yad VaShem ehk holokausti muuseum Jeruusalemmas on koht, mille külastamine ei saa jätta kedagi ükskõikseks. See on elamus, mis viib sind poole sajandi tagusesse külma ja kõledasse, ebareaalselt julma sündmusesse juudi rahva ajaloos. Muuseum räägib ennekõike sellest, kuidas ligi 6 miljonit inimest kaotas oma elu ühel põhjusel – sellepärast, et nad olid juudid. Sisenedes muuseumihoone betoonist seinte vahele, võib tunda, kuidas jahe õhk, hämar valgus ning külm betoon viivad sind tagasi kusagile süngesse minevikku – sinna, kuhu jäid miljonite süütute hinged. Minu kui eestlase jaoks on šokeeriv tõsiasi, et üks esimestest väljapanekutest selles memoriaalis on Eestimaa pinnal toimunud juutide massimõrv Kloogal. Sellest on kaks elusuuruses pilti seintel, millel on näha Vilniuse gettost pärit hukkunud üksteise otsas lebamas, sealsamas kõrval on välja pandud hukkunute isiklikke dokumente, kirju ja fotosid – kiiresti saab selgeks holokausti sünge ja vastuvaidlematu reaalsus. Edasi liikudes jutustab muuseum lugu antisemitismi arenemisest maailma ajaloos, natsi-Saksamaa tõusust Hitleri eestvedamisel ja massilisest juudivastasest propagandast Euroopas, millele järgnes kohutav tragöödia miljonite juutide jaoks. Igal pool on asitõendeid – dokumente, kirju, videosalvestisi, tunnistajate lugusid, tõendusmaterjaliks olevaid esemeid ning fotosid. Need, kes on koonduslaagrites ime läbi ellu jäänud, räägivad videosalvestistel südantlõhestavaid lugusid õudustest, mis toimus nende nähes. Seda kõike nähes ja kuuldes tundub, et see on liiga jõhker ja ebainimlik selleks, et olla tõsi. Siiski iga foto, kiri lähedastele, hukkunute nimekiri, iga kingapaar, kaelaehe ja põletusahju luuk jutustab lugu, mida keegi oma lastele rääkida ei tahaks. Liikudes muuseumis edasi, võib näha reaalseid detaile koonduslaagritest – silt, millele on kirjutatud "Auswitch"; vagun, mis vedas inimesi mitmeid päevi ilma toidu ja veeta nende viimasesse peatusesse ja lugematul hulgal isiklikke esemeid – prille, ehteid, kellasid ja riideid. Need ainsad asjad, mis kellegi sõbrast või pereliikmest alles on jäänud. Statistika on hirmuäratav – Euroopas on väga vähe riike, kes ei kannaks süüd juutide hukkamiste toimumises. Kuigi kõige selle aluseks oli Hitleri juutidevastane poliitika ja massipsühhoos, on siiski suurem osa Euroopast süüdi selles, et ei julgenud ega vaevunud sellele reziimile ja juutide tapmisele vastu seista. Hukatavate sõbrad ja naabrid olid järsku justkui kurdiks muutunud, nad vaatasid kõrvale, et hoida oma elusid ega kuulnud nende viimast appihüüdu. Õnneks on selle kõige sünguse keskel olemas ka veidike valgust – need on lood ja mälestused nendest inimestest, kes aitasid päästa juutide elusid. Kes organiseeris juutidele seadusevastaselt viisasid maadesse, kus nad ei olnud ohus; kes kaevas oma maja taha kaeviku, et seal juudiperet varjata; kes vedas juute oma paadiga üle mere turvalisse kohta – kõik need inimesed näitasid, et kaastunne ei olnud siiski maailmast kadunud. Keskealisest naisterahvast giid, kes meile memoriaali tutvustas, näitas meile fotot naisest, kes jäi ellu ligi 500 km pikkusel surmamarsil. Nendel marssidel kästi naistel kõndida relvastatud sõdurite järelvalve all sadu kilomeetreid senikaua, kuni nad kokku kukkusid ja surid. Tuli välja, et naisterahvas fotol oli meie giidi ema. Ta pääses surmamarsist ime kombel eluga, suutis kosuda ja pärast natsisaksamaa langemist abiellus ning sünnitas tütre. Ema ei tahtnud aga oma tütrele enne täisealiseks saamist sellest kohutavast sündmusest sõnagi rääkida, kuid kui tütar kõigest teada sai, otsustas ta tulla Yad VaShemi tööle, et kogu maailmale avalikustada seda, mis toimus paljude eest varjatult. Ta ütles meile, et iga kord, kui ta seda lugu holokaustist erinevatele gruppidele räägib, tunneb ta kuidas nagu raske kivi langeks südamelt ja tal hakkab kergem. Selle loo teistele edasi rääkimisest saab ta uut jõudu ja lootust. Samamoodi annab lootust ka Yad VaShemi tunnelikujulise muuseumihoone lõpuosast paistev valgus. Seal on sinine taevas, värske õhk ja vabadus...vabadus elada, mis tundub nüüd palju kallihinnalisem...